It has been said that something as small as the flutter of a butterfly's wing can ultimately cause a typhoon halfway around the world.
-Chaos Theory

Kuidas elada iseendale...

On möödunud kuid, ennem, kui minu ajusagarate vahelt ilmub järgmine kirjutis. Ei tea täpselt isegi, miks ma nii kaua vaikinud olen. Tundub, et ju siis ei ole midagi tarka öelda olnud. Nüüd siis see igastahes tuleb. Vähemalt minu arvates.

Igastahes mõtlesin ma teemaks: "Kuidas elada iseendale..."

See on kindlasti oluline küsimus, millele nii mitmedki inimesed on vastust otsinud. Olen kindel, et seda on teinud ka minust PALJU targemad inimesed. Seega ütlen kohe, et see on ainult minu üksik arvamus ja seda ei pea mitte keegi puhta tõena võtma.

Igaljuhul, mis te arvate, mida on inimesel üldse eluks vaja? Hoolimata kõikidest teistest postitustest, mida ma kunagi teinud olen, või üldse teha kavatsen kunagi ütlen ma: Inimesel on vaja EGOISMI. Just. Lugesite õigesti. Üks korralik inimene peab oskama elada iseendale. Sest just see on paraku siin maailmas kõik see kõige olulisem. Tuleb osata saata kõik muu pikalt ja elada nii, et enne surma tagasi vaadates võiks öelda: "Vat see oli alles sõit."

Tundub isekas? Jah võib-olla. Aga kui tulla nüüd meid loonud Loodusliku Valiku juurde, siis see soosib justnimelt egoismi! Ja miks? Sest egoistid on paratamatult edukamad, kui endast kõike andvad inimesed. Mida päev edasi, seda rohkem mõistan seda ka mina. Te võite minuga vaielda või nõustuda, aga ma ei mõista enam, mida annab ENDA ELU ELAMINE kellelegi teisele. Mida? Tahate ma ütlen enda vastuse: Mitte midagi. Sa võid olla omast arust õnnelik, et sa oled teinud head, aga samas... Lõpkokkuvõttes oled sa siiski iseenda õnneliku elu üle õnnelik.

Toome mõned elulised näited ka: Sa oled inimene, kes tahab kõikidele meelida. Teed kõik selleks, et kõik sinust hästi arvaks ja sulle seda ütleks. Et sa oled tubli ja tark jne. Aga mida need inimesed mõtlevad seljataga. Ilmselt midagi sellist: "Ah on üks kehkats, kes üritab jubdealt kõikidele meeldida ja meele järgi olla". Ja mida sa nüüd siit järeldad: Inimesed ütlevad sulle MIDA IGANES sa kuulda tahad, kui sa oled koos nendega. Sinu seljataga on neil sinust ikka täiega kama lihtsalt. Sa oled nende jaoks üks paljudest.

Teine variant: Sa püüad kõikidele meeldida. Annad endast 100%-ti, aga ikka ei tule välja. Miks? Sest sa jooksed sajal rindel ja ei suuda korraga neid kõiki kaitsta. Seega tulemuseks on paanika ja kaos. Seega soovitus: Elage edaspidi iseendale. Ärge kulutage enda närve. Pole mõtet. Keegi ütes kunagi: Armuge iseendasse, ja see romaan kestab igavesti. Siit vihjed, kuidas seda minu arvates teha võiks:

1) Ärge jookske ennast teiste pärast ribadeks. Lihtne kuid tõhus. Kui te varem olite kõigi jaoks olemas, siis edaspidi olge lihtsalt "hõivatud". Te ei pea alati kättesaadavad olema nagu hädaabi number. Milleks? Elage iseendale. Nautige päeva/õhtut/ööd- mida iganes. Ärge lihtsalt vastake telefonile või siis öelge, et olete kinni ja ei saa aidata. Miks- Sest lõppkokkuvõttes kasutatakse teid lihtsalt ära muidu.

2) Tundke elust rõõmu. Käige kohtades, kus teile käia meeldib ja tehke just seda, mida teile teha meeldib. Miks te peate tegema seda, mis teile ei meeldi? Miks? Keegi ei käse. Hakake oma muutuseprogrammiga pihta ja saatke kõik see, mida teile teha ei meeldi taeva poole. Pole vaja. Kõige olulisem iseendale elamise juures on see, et TEIE ISE oleksite õnnelik.

3) Korrake kolm korda mõttes: "MINA ELAN ISEENDALE!" K*radile kõik muu mis selle tegemist segab. Ja kes teid keelata tahab saatke pikalt.

Ja nüüd kokkuvõttes: Kõik kes väidavad, et just teistele elamine on parim- EI OLE! Iseendale tuleb elada ja elust rõõmu tunda. Sest teist võimalust elamiseks ei anta ja kui sa esimese lihtsalt ära raiskad, ei saa sa kunagi tundma tõelise elu rõõme.


PS! Kõik see on kirjutatud hetkeajendi baasil. Seega see ei pruugi kattuda mu mineviku ja tuleviku sissekannetega. Aga vahet ei ole. hetkel mu mõtted sellised on, ja neid kõike ma maailmaga ka jagan.

TT

See õige

Möödunud on mõned päevad mu eelmisest postitusest ja minu peakeses on keerlema hakanud taaskord uued mõtted. Seekord siis tuleb minupoolesele lahkamisele suhete teema. Rõhutan endiselt, et tegu on ainult minu mõtetega. Kellele ei meeldi, siis pole vaja lugeda.

Kujutage endale ette olukorda, et te kõnnite tänaval ja vastu jalutab imekena vastasoo esindaja. Kuidagi muinasjutulisel kombel lähete te koos kohvile ja sellest areneb edasi suhe. Kohe varsti tekib tunne, et tegu on just "Selle õigega". Aga kas ikka on? Millest kõigest seda järeldada saab.

Siinkohal saab tuua ikka ainult enda põhjal näiteid. Üldistatud näited ei sobi siia. Selle õigega koos olles on pidevalt tunne, nagu sa hõljuks pilvedes. Temast eemal viibides on tunne, nagu osa sinust oleks kusagil eemal või kadunud. Temale mõeldes tekib sinu huulile naeratus ja kõhus hakkavad lendama miljonid liblikad. Selle asja nimi on armastus ja seda saab tunda ainult selle õige vastu. Ma usun, et kõik kes seda tunnet kunagi on kogenud, teavad, millest ma siia kirjutan. Ja seda tunnet saab tunda ainult selle õige vastu, sest muidu ei kestaks suhe väga kaua. Siinkohal tuleb siiski natukene üldistatud näide, aga ma usun, et kõik teavad paare, kes on koos elanud juba 50 aastat ja on selle üle ikka õnnelikud. Selle nimel tasub püüelda kõigil!

Kuid vahel juhtub ka teistmoodi. On juhuseid, et "See õige" ei osutu just kõige õigemaks. Ilmnevad probleemid ja paarike läheb lahku. See võib olla nii kurb, kui rõõmus lahkuminek. Oma tutvusringkonnast tean mõlema kohta näidet. Mõni elab lahkuminekut väga raskelt üle. Nutab ja halab ighaühele, kui halvasti tal on. Samas on ka näiteid, kus paar läheb lahku sõpradena ja nad on lahkumineku üle õnnelikud. Suured inimesed, said aru, et nad ei sobi kokku ja läksid lahku. Väga mõistlik tegelikult. Tulemuseks võib olla väga hea sõprus!

Lõplikust lahkuminekust on võimalik üle saada. See on küll valus, aga ületatav. Palju hullem on variant, kus paaril on olnud suhe, see purunueb ja siis üks paari liikmetest käitub vahepeal samamoodi, nagu suhtes olles. Siinkohal saan ma tuua näite ühe oma väga hea sõbra näol. Tal oli olemas ilus suhe, senikaua, kuni tema "See õige" hakkas teda kohtlema mänguasjana. Suhtest pole juttugi, aga vahepeal ikkagi näitab ta üles oma "armastust". Mis kõige halvem, on see, et mu sõber ei saa oma eluga edasi minna.

Siinkohal tahaks ma kõikidele südamele panna, et kui tõesti teie õige ei ole just päris õige, siis ärge rikkuge tema elu. Ärge mängige temaga. Muidu on tunne, et te olete hea, ja siis lööte noa selga ja keerate veel haavas ringi ka. Seda ei ole vaja teha. Lahkuminek on isegi raske. Kui te täpselt ei tea, mida te tahate, siis ärge ajage asja keerulisemaks.

Samas minupoolsed soovitused neile, kellel selline juhus on. Tehke süda kõvaks ja öelge talle, et lõpeta naljad. Kasva suureks ja ära riku enam minu elu. Soovitus on lihtne, kuid ma tean, et seda on raske teha. Sageli on lõppenud suhtes palju mälestusi ja raske on öelda: "EI". Aga samas on olukord ikkagi selline, et mida rohkem selle EI ütlemisega viivitada, seda raskem on, ja seda rohkem haiget saab.

Igastahes ei taha ma lõpetada nii kurva alatooniga oma mõttevälgatust. Pigem rõhutan ma sellele, et kõikide inimeste jaoks on olemas "See õige". Ta tuleb ainult üles leida ja ära tunda. Lõpetuseks veidi hipilik suhtumine, aga siia lõppu sobib mõttetera: Omnia vincit amor et nos cedamus amori!

Olge mõnusad,

TT

Eesti!

Ma olen juba mitu päeva hoogu võtnud selleks, et siia midagi kurjutada. Alati kui ma midagi alustasin, tuli miskit uut vahele ja segas idee ära. Ausalt ma pole tänagi kindel, et siit midagi mõistlikku tuleb, kuid ma siiski kirjutan üht teist. Endiselt ütlen, et see on ainult minu isiklik arvamus ja kellele midagi ei meeldi, või kes tahab vaielda minuga, siis seda annab teha kommentaarides.

Ma lubasin küll eelmises sissekandes kirjutada oma mõtted inimelu keerukusest ja lihtsusest, kuid siinkohal ma seda veel ei tee. Iga asja jaoks on õige aeg, ja selle teema aeg ei ole veel käes. Pigem ma kirjutaks oma mõtted Eestluse teemal.

Ilmselt on kunagi kõik meist mõelnud, et millisest hetkest hakkab tugev Eestlus, ning mis hetkel lõppeb lihtsalt sünnijärgne staatus passis- eestlane. Ka mina olen selle üle juurelnud.
Vanasti peeti oma rahvust au sees ja oldi selle üle uhked. Seda, et keegi oli Eesti riigi kodanik ei olnud vaja tõestada. Tänapäeval on jäänud minule isiklikult mulje, et inimesed on sellisel suhtumisel: Ma käisin laulu- ja tantsupeol, ma olen nüüd õige Eestlane ja tunnen on rahvuse üle uhkust. See on täiesti imelik, mis viimastel aastatel on toimunud. Laulupeol on niipalju rahvast ja sellest on tehtud selline kommertsüritus, et isegi esinejal on raske liikuda ühest kohast teise. Rääkimata siis pealtvaatajatest.(Aga samas neile ongi ju asi püsti pandud. Tohutut poed ja kohvikud ja kõik on väljas ainult kasumi peal). Minu isiklik arvamus: Järgmisele laulupeole tuleb piirama hakata pileteid. Nagu tantsupeolegi. Kui oled pileti ostmisega hiljaks jäänud, sisse ei saa. Kõik. Nii lihtne ongi. Katsuge siis inimesed oma Eesti meelt näidata. Vanasti oli laulupeol nii, et kohale läksid lauljad ja pealtvaatajad selleks, et oma kodumaa armastust välja näidata. Täna on suhtumine: Kõik ju lähevad, ma pean ka minema.

Paljud on ka siis oma rahvuse üle uhked, kui mõni Eesti sportlane on saavutanud mõnel tiitlivõistlusel hea koha. Mu omas tutvusringkonnas levis ka peale G. Kanteri OM võitu suhtumine: Kohe uhke on olla Eestlane. Vaata millise teoga meie vennas hakkama sai. Siin tekib mulle küsimusi, et kas siis ei olegi uhke tunne olla eestlane, kui keegi midagi ei saavuta? (Tuleb küll palju spordi näiteid, aga pole midagi teha, need sobivad siia, nagu rusikas silmaauku). M. Pahapill saavutas EM'il neljanda koha. Kas ma nüüd ei võigi uhke olla, et ma olen eestlane? Või kui A. Veerpalu ja J.Mae mõnel võistlusel ebaõnnetunud on? Mis rahvusest ma siis olema pean?

Selline suhtumine eksib. Ning ta teeb seda ikka väga rängalt. Ma ei saa rääkida kellegi teise eest kui ainult enda. Ma saan aru, et kõik inimesed ei ole Eesti patrioodid ja kõik ei saagi selleks kunagi saada. Mina isiklikult olen alati oma kodumaad armastanud ja austanud, ning ma võin igal pool, igas riigis, pea püsti öelda, et MA OLEN EESTLANE. Seda on hea öelda.
Kuid siiski mis hetkel hakkab patriotism? Eks see ole iga inimese jaoks erinev. Mõni peab patrioodiks seda, kes teab Eesti riigi hümni peast(ma võin öelda, et mina selle kriteeriumi järgi patrioot ei ole, kuna mul lähevad alailma sassi sõnad armas ja kallis. Aga eks seda juhtub paljudel). Mõne jaoks on patriotism jälle see, kui ollakse valmis, relv käes, kodumaad kaitsma(võin öelda enda kohta, et kui mõni j*bu riik otsustaks Eestile kallale minna, oleks ma kindlasti relvaga rindel). Samas ma ei mõista hukka neid inimesi, kes sellises situatsioonis, põrutaks saba jalgevahel kusagile Euroopasse pakku. Nad ei ole lihtsalt piisavalt patrioodid ja ei julge langeda ISEENDA EEST! Ennast ma olen juba aastaid patrioodiks pidanud. Mul on alati kananahk ihul, kui Eesti hümni lauldakse. Nagu laulis I. Linna: Eestlane olla on uhke ja hää!

Kui juba jutt üldse Eesti teemale siin läks, siis ma võin öelda, et mind häirib meie armsas Eesti Vabariigis üks asi. Mind häirib üks teatud rahvus. Ja mõiningad selle rahvuse esindajad Eestis. Täiesti müstiline on see, kui ta on sündinud Eestis, elanud TERVE ELU Eestis, ja ta ei suvatse õppida selgeks Eesti keelt. Omade näidete põhjal võin rääkida sellest, kuidas Eestis on käinud vahetusõpilasteks näiteks sakslane või belglane ja nad mõlemad õppisid 3 kuuga selgeks Eesti keele. Mõni teine aga elab Eesti Vabariigis,(kus muideks ainus ametlik keel on Eesti keel), terve elu, ja ei suvatse Eesti keelt selgeks õppida. Kui temalt midagi küsida, kõlab vastuseks lihtne ja konkreetne: Ja ne panimaju. (Sellekohaselt jooksis alles hiljuti läbi ka uudistest, kuidas Keeleinspektsioon saatis Eesti keele riigieksamile ühe portsu inimesi). Ma ei ütle, et kõik selle rahvuse esindajad on sellised, aga selliseid "panimajutajaid" on päris palju.

Kokkuvõtlikult ma ütlen, et siia sai hetkel natukene siit ja sealt. Kas tervikuna midagi head lugeda ka on, see on iseasi. Lühidalt võtan veel mõtte kokku: Olgem eestlased. Hoide kõrgel Eesti meelt ja vaimu, mitte ainult laulu- ja tantsupeol vaid kogu aeg!

Parimat,

TT

Avada ennast

Ma ei ole mitte kunagi just mingi suurem asi blogija olnud. Pigem olen siiani just blogisid eiranud ja mõtlenud, et ma ei viitsi teiste kirjutusi lugeda. Seega siinkohal ma ütlen kohe ära, et kui huvi ei ole, siis Sa ei ole kohustatud seda lugema.

Viimase paari päeva jooksul on mul peast läbi jooksnud mitmeid ideid ja ma tundsin, et ma peaks neid jagama. Ehk leidub uitajaid, kes loevad suvalisi blogisid ja mõtlevad minuga ka kaasa. Enne teema juurde asumist ütlen kohe, et siia ei tule mingid vesised armastuse romaanid. Siia saavad kirja minu mõttevälgatused erinevatel teemadel. Niipalju, kui mul ideid tuleb, või on viitsimist siia midagi kirja panna. Siit see siis tuleb:

Alustades näiteks sellega, et miks inimesed ei ütle seda, mida nad tõsiselt mõtlevad, või tunnevad. See teeks ju kõigi elu oluliselt lihtsamaks, kui alati räägitaks tõtt. Ma ei saa muidugi öelda, et ma ise siinkohal ka mingi musternäidis olen, sest seda ma ei ole. Pigem võin enda põhjalt tuua näite, kus minult küsiti mu tervise kohta. Ma ütlesin, et ma elan üle ja saan hakkama(kuigi tegelikult oli päris piinav), selleks, et mitte ära rikkuda teiste puhkust. Ma saan aru, et inimesed tahavad teha head ja arvestada teistega, aga samas...kas tasub ennast sellega piinata, et kedallelegi headmeelt teha. Võib-olla vahest küll, aga enamus aega on see siiski rumalus. Seega ütle oma mõte välja, ja inimesed aktsepteerivad seda. Ning siis on võimalus alati jõuda kompromissini!

Seega, ütle, mida mõtled!

Samamoodi on ka tunnetega. Miks kardetakse öelda kellelegi näiteks: "Sa meeldid mulle", "Ma armastan Sind" või oma lähedastele pereliikmetele näiteks: "Sa oled väga tubli", "Sa oled parim vend, keda ma endale soovida võiks" jne. Miks inimesed seda ei tee? Ma saan aru, et tunnete väljendamine on raske, aga seda PEAB tegema. Ja mis kõige olulisem, seda peab tegema täna. Sest homme võib olla juba hilja. Elu on tegelikkuses nii üürike.(Ma sattusin hiljaaegu niiöelda "Luukirikusse", kus kiriku dekorastsioonid olid tehtud inimluudest. See paneb tõsiselt mõtlema selle üle, kui lühike võib olla inimese elu. Sellest kõigest võib kirjutada kunagi uue blogi, kui aega ja tuju tuleb). Aga igatahes- kõikidele inimestele meeldib ju, et neist välja tehakse. (Siinkohal võtsin ma oma telefoni, ja ütlesin oma tüdrukule, et ma armastan Teada!). See tekitab hea tunde nii minus kui ka temas. Uskuge mind, nii see on.

Lõpetuseks ma tahaks loota, et keegi, kes seda lugeda viitsis, mõtles minuga kaasa ja jagab mu mõtteid. Nüüd aga ärga raisake aega, vaid pidage meeles oma kalleid inimesi ja öelge neile seda, mida te mõtlete!

Päikest,

TT