Ma ei ole mitte kunagi just mingi suurem asi blogija olnud. Pigem olen siiani just blogisid eiranud ja mõtlenud, et ma ei viitsi teiste kirjutusi lugeda. Seega siinkohal ma ütlen kohe ära, et kui huvi ei ole, siis Sa ei ole kohustatud seda lugema.
Viimase paari päeva jooksul on mul peast läbi jooksnud mitmeid ideid ja ma tundsin, et ma peaks neid jagama. Ehk leidub uitajaid, kes loevad suvalisi blogisid ja mõtlevad minuga ka kaasa. Enne teema juurde asumist ütlen kohe, et siia ei tule mingid vesised armastuse romaanid. Siia saavad kirja minu mõttevälgatused erinevatel teemadel. Niipalju, kui mul ideid tuleb, või on viitsimist siia midagi kirja panna. Siit see siis tuleb:
Alustades näiteks sellega, et miks inimesed ei ütle seda, mida nad tõsiselt mõtlevad, või tunnevad. See teeks ju kõigi elu oluliselt lihtsamaks, kui alati räägitaks tõtt. Ma ei saa muidugi öelda, et ma ise siinkohal ka mingi musternäidis olen, sest seda ma ei ole. Pigem võin enda põhjalt tuua näite, kus minult küsiti mu tervise kohta. Ma ütlesin, et ma elan üle ja saan hakkama(kuigi tegelikult oli päris piinav), selleks, et mitte ära rikkuda teiste puhkust. Ma saan aru, et inimesed tahavad teha head ja arvestada teistega, aga samas...kas tasub ennast sellega piinata, et kedallelegi headmeelt teha. Võib-olla vahest küll, aga enamus aega on see siiski rumalus. Seega ütle oma mõte välja, ja inimesed aktsepteerivad seda. Ning siis on võimalus alati jõuda kompromissini!
Seega, ütle, mida mõtled!
Samamoodi on ka tunnetega. Miks kardetakse öelda kellelegi näiteks: "Sa meeldid mulle", "Ma armastan Sind" või oma lähedastele pereliikmetele näiteks: "Sa oled väga tubli", "Sa oled parim vend, keda ma endale soovida võiks" jne. Miks inimesed seda ei tee? Ma saan aru, et tunnete väljendamine on raske, aga seda PEAB tegema. Ja mis kõige olulisem, seda peab tegema täna. Sest homme võib olla juba hilja. Elu on tegelikkuses nii üürike.(Ma sattusin hiljaaegu niiöelda "Luukirikusse", kus kiriku dekorastsioonid olid tehtud inimluudest. See paneb tõsiselt mõtlema selle üle, kui lühike võib olla inimese elu. Sellest kõigest võib kirjutada kunagi uue blogi, kui aega ja tuju tuleb). Aga igatahes- kõikidele inimestele meeldib ju, et neist välja tehakse. (Siinkohal võtsin ma oma telefoni, ja ütlesin oma tüdrukule, et ma armastan Teada!). See tekitab hea tunde nii minus kui ka temas. Uskuge mind, nii see on.
Lõpetuseks ma tahaks loota, et keegi, kes seda lugeda viitsis, mõtles minuga kaasa ja jagab mu mõtteid. Nüüd aga ärga raisake aega, vaid pidage meeles oma kalleid inimesi ja öelge neile seda, mida te mõtlete!
Päikest,
TT
Viimase paari päeva jooksul on mul peast läbi jooksnud mitmeid ideid ja ma tundsin, et ma peaks neid jagama. Ehk leidub uitajaid, kes loevad suvalisi blogisid ja mõtlevad minuga ka kaasa. Enne teema juurde asumist ütlen kohe, et siia ei tule mingid vesised armastuse romaanid. Siia saavad kirja minu mõttevälgatused erinevatel teemadel. Niipalju, kui mul ideid tuleb, või on viitsimist siia midagi kirja panna. Siit see siis tuleb:
Alustades näiteks sellega, et miks inimesed ei ütle seda, mida nad tõsiselt mõtlevad, või tunnevad. See teeks ju kõigi elu oluliselt lihtsamaks, kui alati räägitaks tõtt. Ma ei saa muidugi öelda, et ma ise siinkohal ka mingi musternäidis olen, sest seda ma ei ole. Pigem võin enda põhjalt tuua näite, kus minult küsiti mu tervise kohta. Ma ütlesin, et ma elan üle ja saan hakkama(kuigi tegelikult oli päris piinav), selleks, et mitte ära rikkuda teiste puhkust. Ma saan aru, et inimesed tahavad teha head ja arvestada teistega, aga samas...kas tasub ennast sellega piinata, et kedallelegi headmeelt teha. Võib-olla vahest küll, aga enamus aega on see siiski rumalus. Seega ütle oma mõte välja, ja inimesed aktsepteerivad seda. Ning siis on võimalus alati jõuda kompromissini!
Seega, ütle, mida mõtled!
Samamoodi on ka tunnetega. Miks kardetakse öelda kellelegi näiteks: "Sa meeldid mulle", "Ma armastan Sind" või oma lähedastele pereliikmetele näiteks: "Sa oled väga tubli", "Sa oled parim vend, keda ma endale soovida võiks" jne. Miks inimesed seda ei tee? Ma saan aru, et tunnete väljendamine on raske, aga seda PEAB tegema. Ja mis kõige olulisem, seda peab tegema täna. Sest homme võib olla juba hilja. Elu on tegelikkuses nii üürike.(Ma sattusin hiljaaegu niiöelda "Luukirikusse", kus kiriku dekorastsioonid olid tehtud inimluudest. See paneb tõsiselt mõtlema selle üle, kui lühike võib olla inimese elu. Sellest kõigest võib kirjutada kunagi uue blogi, kui aega ja tuju tuleb). Aga igatahes- kõikidele inimestele meeldib ju, et neist välja tehakse. (Siinkohal võtsin ma oma telefoni, ja ütlesin oma tüdrukule, et ma armastan Teada!). See tekitab hea tunde nii minus kui ka temas. Uskuge mind, nii see on.
Lõpetuseks ma tahaks loota, et keegi, kes seda lugeda viitsis, mõtles minuga kaasa ja jagab mu mõtteid. Nüüd aga ärga raisake aega, vaid pidage meeles oma kalleid inimesi ja öelge neile seda, mida te mõtlete!
Päikest,
TT
Tauno, ma pean järjekordselt tõdema, et sa oled niiii armas:).
ReplyDeleteVäga ilus esimene sissekanne, jään järgmiseid ootama;)
.