Ma olen juba mitu päeva hoogu võtnud selleks, et siia midagi kurjutada. Alati kui ma midagi alustasin, tuli miskit uut vahele ja segas idee ära. Ausalt ma pole tänagi kindel, et siit midagi mõistlikku tuleb, kuid ma siiski kirjutan üht teist. Endiselt ütlen, et see on ainult minu isiklik arvamus ja kellele midagi ei meeldi, või kes tahab vaielda minuga, siis seda annab teha kommentaarides.
Ma lubasin küll eelmises sissekandes kirjutada oma mõtted inimelu keerukusest ja lihtsusest, kuid siinkohal ma seda veel ei tee. Iga asja jaoks on õige aeg, ja selle teema aeg ei ole veel käes. Pigem ma kirjutaks oma mõtted Eestluse teemal.
Ilmselt on kunagi kõik meist mõelnud, et millisest hetkest hakkab tugev Eestlus, ning mis hetkel lõppeb lihtsalt sünnijärgne staatus passis- eestlane. Ka mina olen selle üle juurelnud.
Vanasti peeti oma rahvust au sees ja oldi selle üle uhked. Seda, et keegi oli Eesti riigi kodanik ei olnud vaja tõestada. Tänapäeval on jäänud minule isiklikult mulje, et inimesed on sellisel suhtumisel: Ma käisin laulu- ja tantsupeol, ma olen nüüd õige Eestlane ja tunnen on rahvuse üle uhkust. See on täiesti imelik, mis viimastel aastatel on toimunud. Laulupeol on niipalju rahvast ja sellest on tehtud selline kommertsüritus, et isegi esinejal on raske liikuda ühest kohast teise. Rääkimata siis pealtvaatajatest.(Aga samas neile ongi ju asi püsti pandud. Tohutut poed ja kohvikud ja kõik on väljas ainult kasumi peal). Minu isiklik arvamus: Järgmisele laulupeole tuleb piirama hakata pileteid. Nagu tantsupeolegi. Kui oled pileti ostmisega hiljaks jäänud, sisse ei saa. Kõik. Nii lihtne ongi. Katsuge siis inimesed oma Eesti meelt näidata. Vanasti oli laulupeol nii, et kohale läksid lauljad ja pealtvaatajad selleks, et oma kodumaa armastust välja näidata. Täna on suhtumine: Kõik ju lähevad, ma pean ka minema.
Paljud on ka siis oma rahvuse üle uhked, kui mõni Eesti sportlane on saavutanud mõnel tiitlivõistlusel hea koha. Mu omas tutvusringkonnas levis ka peale G. Kanteri OM võitu suhtumine: Kohe uhke on olla Eestlane. Vaata millise teoga meie vennas hakkama sai. Siin tekib mulle küsimusi, et kas siis ei olegi uhke tunne olla eestlane, kui keegi midagi ei saavuta? (Tuleb küll palju spordi näiteid, aga pole midagi teha, need sobivad siia, nagu rusikas silmaauku). M. Pahapill saavutas EM'il neljanda koha. Kas ma nüüd ei võigi uhke olla, et ma olen eestlane? Või kui A. Veerpalu ja J.Mae mõnel võistlusel ebaõnnetunud on? Mis rahvusest ma siis olema pean?
Selline suhtumine eksib. Ning ta teeb seda ikka väga rängalt. Ma ei saa rääkida kellegi teise eest kui ainult enda. Ma saan aru, et kõik inimesed ei ole Eesti patrioodid ja kõik ei saagi selleks kunagi saada. Mina isiklikult olen alati oma kodumaad armastanud ja austanud, ning ma võin igal pool, igas riigis, pea püsti öelda, et MA OLEN EESTLANE. Seda on hea öelda.
Kuid siiski mis hetkel hakkab patriotism? Eks see ole iga inimese jaoks erinev. Mõni peab patrioodiks seda, kes teab Eesti riigi hümni peast(ma võin öelda, et mina selle kriteeriumi järgi patrioot ei ole, kuna mul lähevad alailma sassi sõnad armas ja kallis. Aga eks seda juhtub paljudel). Mõne jaoks on patriotism jälle see, kui ollakse valmis, relv käes, kodumaad kaitsma(võin öelda enda kohta, et kui mõni j*bu riik otsustaks Eestile kallale minna, oleks ma kindlasti relvaga rindel). Samas ma ei mõista hukka neid inimesi, kes sellises situatsioonis, põrutaks saba jalgevahel kusagile Euroopasse pakku. Nad ei ole lihtsalt piisavalt patrioodid ja ei julge langeda ISEENDA EEST! Ennast ma olen juba aastaid patrioodiks pidanud. Mul on alati kananahk ihul, kui Eesti hümni lauldakse. Nagu laulis I. Linna: Eestlane olla on uhke ja hää!
Kui juba jutt üldse Eesti teemale siin läks, siis ma võin öelda, et mind häirib meie armsas Eesti Vabariigis üks asi. Mind häirib üks teatud rahvus. Ja mõiningad selle rahvuse esindajad Eestis. Täiesti müstiline on see, kui ta on sündinud Eestis, elanud TERVE ELU Eestis, ja ta ei suvatse õppida selgeks Eesti keelt. Omade näidete põhjal võin rääkida sellest, kuidas Eestis on käinud vahetusõpilasteks näiteks sakslane või belglane ja nad mõlemad õppisid 3 kuuga selgeks Eesti keele. Mõni teine aga elab Eesti Vabariigis,(kus muideks ainus ametlik keel on Eesti keel), terve elu, ja ei suvatse Eesti keelt selgeks õppida. Kui temalt midagi küsida, kõlab vastuseks lihtne ja konkreetne: Ja ne panimaju. (Sellekohaselt jooksis alles hiljuti läbi ka uudistest, kuidas Keeleinspektsioon saatis Eesti keele riigieksamile ühe portsu inimesi). Ma ei ütle, et kõik selle rahvuse esindajad on sellised, aga selliseid "panimajutajaid" on päris palju.
Kokkuvõtlikult ma ütlen, et siia sai hetkel natukene siit ja sealt. Kas tervikuna midagi head lugeda ka on, see on iseasi. Lühidalt võtan veel mõtte kokku: Olgem eestlased. Hoide kõrgel Eesti meelt ja vaimu, mitte ainult laulu- ja tantsupeol vaid kogu aeg!
Parimat,
TT
Ma lubasin küll eelmises sissekandes kirjutada oma mõtted inimelu keerukusest ja lihtsusest, kuid siinkohal ma seda veel ei tee. Iga asja jaoks on õige aeg, ja selle teema aeg ei ole veel käes. Pigem ma kirjutaks oma mõtted Eestluse teemal.
Ilmselt on kunagi kõik meist mõelnud, et millisest hetkest hakkab tugev Eestlus, ning mis hetkel lõppeb lihtsalt sünnijärgne staatus passis- eestlane. Ka mina olen selle üle juurelnud.
Vanasti peeti oma rahvust au sees ja oldi selle üle uhked. Seda, et keegi oli Eesti riigi kodanik ei olnud vaja tõestada. Tänapäeval on jäänud minule isiklikult mulje, et inimesed on sellisel suhtumisel: Ma käisin laulu- ja tantsupeol, ma olen nüüd õige Eestlane ja tunnen on rahvuse üle uhkust. See on täiesti imelik, mis viimastel aastatel on toimunud. Laulupeol on niipalju rahvast ja sellest on tehtud selline kommertsüritus, et isegi esinejal on raske liikuda ühest kohast teise. Rääkimata siis pealtvaatajatest.(Aga samas neile ongi ju asi püsti pandud. Tohutut poed ja kohvikud ja kõik on väljas ainult kasumi peal). Minu isiklik arvamus: Järgmisele laulupeole tuleb piirama hakata pileteid. Nagu tantsupeolegi. Kui oled pileti ostmisega hiljaks jäänud, sisse ei saa. Kõik. Nii lihtne ongi. Katsuge siis inimesed oma Eesti meelt näidata. Vanasti oli laulupeol nii, et kohale läksid lauljad ja pealtvaatajad selleks, et oma kodumaa armastust välja näidata. Täna on suhtumine: Kõik ju lähevad, ma pean ka minema.
Paljud on ka siis oma rahvuse üle uhked, kui mõni Eesti sportlane on saavutanud mõnel tiitlivõistlusel hea koha. Mu omas tutvusringkonnas levis ka peale G. Kanteri OM võitu suhtumine: Kohe uhke on olla Eestlane. Vaata millise teoga meie vennas hakkama sai. Siin tekib mulle küsimusi, et kas siis ei olegi uhke tunne olla eestlane, kui keegi midagi ei saavuta? (Tuleb küll palju spordi näiteid, aga pole midagi teha, need sobivad siia, nagu rusikas silmaauku). M. Pahapill saavutas EM'il neljanda koha. Kas ma nüüd ei võigi uhke olla, et ma olen eestlane? Või kui A. Veerpalu ja J.Mae mõnel võistlusel ebaõnnetunud on? Mis rahvusest ma siis olema pean?
Selline suhtumine eksib. Ning ta teeb seda ikka väga rängalt. Ma ei saa rääkida kellegi teise eest kui ainult enda. Ma saan aru, et kõik inimesed ei ole Eesti patrioodid ja kõik ei saagi selleks kunagi saada. Mina isiklikult olen alati oma kodumaad armastanud ja austanud, ning ma võin igal pool, igas riigis, pea püsti öelda, et MA OLEN EESTLANE. Seda on hea öelda.
Kuid siiski mis hetkel hakkab patriotism? Eks see ole iga inimese jaoks erinev. Mõni peab patrioodiks seda, kes teab Eesti riigi hümni peast(ma võin öelda, et mina selle kriteeriumi järgi patrioot ei ole, kuna mul lähevad alailma sassi sõnad armas ja kallis. Aga eks seda juhtub paljudel). Mõne jaoks on patriotism jälle see, kui ollakse valmis, relv käes, kodumaad kaitsma(võin öelda enda kohta, et kui mõni j*bu riik otsustaks Eestile kallale minna, oleks ma kindlasti relvaga rindel). Samas ma ei mõista hukka neid inimesi, kes sellises situatsioonis, põrutaks saba jalgevahel kusagile Euroopasse pakku. Nad ei ole lihtsalt piisavalt patrioodid ja ei julge langeda ISEENDA EEST! Ennast ma olen juba aastaid patrioodiks pidanud. Mul on alati kananahk ihul, kui Eesti hümni lauldakse. Nagu laulis I. Linna: Eestlane olla on uhke ja hää!
Kui juba jutt üldse Eesti teemale siin läks, siis ma võin öelda, et mind häirib meie armsas Eesti Vabariigis üks asi. Mind häirib üks teatud rahvus. Ja mõiningad selle rahvuse esindajad Eestis. Täiesti müstiline on see, kui ta on sündinud Eestis, elanud TERVE ELU Eestis, ja ta ei suvatse õppida selgeks Eesti keelt. Omade näidete põhjal võin rääkida sellest, kuidas Eestis on käinud vahetusõpilasteks näiteks sakslane või belglane ja nad mõlemad õppisid 3 kuuga selgeks Eesti keele. Mõni teine aga elab Eesti Vabariigis,(kus muideks ainus ametlik keel on Eesti keel), terve elu, ja ei suvatse Eesti keelt selgeks õppida. Kui temalt midagi küsida, kõlab vastuseks lihtne ja konkreetne: Ja ne panimaju. (Sellekohaselt jooksis alles hiljuti läbi ka uudistest, kuidas Keeleinspektsioon saatis Eesti keele riigieksamile ühe portsu inimesi). Ma ei ütle, et kõik selle rahvuse esindajad on sellised, aga selliseid "panimajutajaid" on päris palju.
Kokkuvõtlikult ma ütlen, et siia sai hetkel natukene siit ja sealt. Kas tervikuna midagi head lugeda ka on, see on iseasi. Lühidalt võtan veel mõtte kokku: Olgem eestlased. Hoide kõrgel Eesti meelt ja vaimu, mitte ainult laulu- ja tantsupeol vaid kogu aeg!
Parimat,
TT
